Jaanikõnõ, veĺekene

Jaanikõnõ, vel´ekene,
Piitre, peenü poisikõnõ,
teivä’ nä tulõ toomistohe,
sau teivä’ saarõ veere pääle.
Neio-õks-kõsõ’ noorõkõsõ’,
noorõkõsõ’, nõrgakõsõ’,
neio’ lätsi mano laulõmahe,
kääni’ kässi peesütämmä.
Lätsi siis jaani- mi -tulõlõ,
kääni piidre mi pinolõ.
Kiä no tulõ, toogõ’ puida,
kiä saasõ, saagõ’ haku.
Ärä ti toogõ’ toomõpuida,
ärä saagõ’ saarõpuida,
toomõpuilla om tuli lämmi,
saarõpuilla om sau mõro.
Haarkõ’ ti nu ossakõnõ,
lahaskuie’ ladvakõista,
jätke’ ladva käol laulda’,
jätke’ pihol piiriskellä’!
Kui tulõ tuu suuri suvi,
kägo tulõ laandõ laulõmahe.
Hüä om kolgah kullõlõda’,
veereh perrä veerätellä’ –
ommõ õks kulda käokõnõ,
latus laanõlinnukõnõ.

Viis: ERA, Fon 86 f, noot EÜS X 974 (275) < Satserinna – Armas Otto Väisänen < Jasi Ir´o, 70 a (1913).
Sõnad: E 81717/8 (1) < Setomaa – Aino Zirnask, Petseri ühisgümn. õpil. (1932).
Laul punktinoodi lehel