Näiokõsõ’ noorõkõsõ’,
noorõkõsõ’, nõrgakõsõ’.
Hoots kaliina, hoots maliina,
hoots tumba-tumba-tumba,
hoots maliina.
Naakõ’ näio’ laulõmahe,
kullakõsõ kuugumahe.
Laulkõ’ näio’, tuuda laulu,
tuud õks viitä veerätelge’
miä om meelest mõlusaba,
kua om keelest kergehebä.
Kitke’ umma näio ello,
hüvvä kabo kasumista!
Üli om illos näio elo,
väega muudsa näio muudu:
herneh häitses hellä ilosahe,
lill tull´ tupõst tulusahe –
näio oll´ elo ilosapa,
näio muudu muudsapa.
Lätsi õks kohe minemähe,
kabokõnõ kallumahe,
ilo lasi iih minemähe
laulu iih laskõmahe.
Illos oll´ minnä’ illo piteh,
latus laska’ laulu piteh.
Tulgõ’ appi ti laulõmahe,
kulla’, appi ti kuugumahe!
Olõ-i pall´o meil laulõjida,
virvekesi veerätäjji –
selle õks kutsu mi laulõmahe,
selle pallõ mi kuugumahe.
Laula kahi- mi -katõkese,
kuugu kulla mi kolmõkese,
ülge’ iistä, kel om inämb,
pangõ’ pääle, kel om pall´o.
Mul om veiga veid´okõsõ,
imekanal kasinahe,
olõ-i meil küll sõnasõsard,
olõ-i iistä- meil -ütlejätä.
Viis: ERA, Fon. 71 d < Meremäe v., Tupleva k. – Armas Otto Väisänen < Jako Olli ja koor (1913). Sõnad: ERA II 80, 426/7 (301) < Petseri v., Latsarevo k. - Karl Kivi < Aleksandra Kukk, 15 a. (1934); E, StK 53, 73/5 (20) < Napi k. - V. Kalle < Nasta Kuuste (Höödori Nasta) (1926). kahikatõkese – ainult kahekesi Laul punktinoodi lehel
