Siro’, sitakõnõ

Ar´a_ks laula mi näiokõsõ’,
näiokõsõ’, noorõkõsõ’, ar´a laula näiokõsõ’,
ar´a_ks kuugu kullakõsõ’:
ommõ_ks hulga meid näiokõsi,
mitu meeli siin mar´akõsõ’,
Ar´a_ks talo siin talgo teie,
vell´o_ks sita küll vidamisõ.
Siro_ks siro’ küll, sitakõnõ,
aro’, aro’, asukõnõ!
Siiä panõ ma pad´a sita,
pad´a asu arotõllõ.
Padi rügä iks paisumahe,
kanepkõrsi kasumahe.
Siiä kiso küll Kiudu sita,
siiä lasõ Laugi sita,
kuus saa iks kuhja nurmõ pääle,
viisi küll põllu veere pääle.
(Toodi iks vikla Viromaalta,
toodi harki Harómaalta,
kuhilikka kohendõlla’,
päävihka pääle panda’.)
Siist iks saava sajaterä’,
oiusõ küll ollõterä’,
saava valgõ vadsaterä’,
pehme piiragujahukõnõ.

Irʹo Liivik, Tepa Vahvik, Martśu Ojaots, Meremäe 1937 (ERA, Pl. 69 A2). Sõnad „Setukeste lauludest“.
Laul punktinoodi lehel