Seto koorid

Seto kooride tähendusest ja tähtsusest

Kooris laulmisel ja koorilaulutraditsioonil seto muusikakultuuri ja pärimuse jaoks väga oluline tähendus. Leelokoorid on tänapäeval olulised seto identiteedi kandjad nii Setomaal, Eesti linnades, kui diasporaas. Koorid on sarnase päritoluga inimeste või seto kultuuri huviliste kokkusaamiskohaks. Linnades on koorid sageli ainsaks kohaks, kus saab kõnelda seto keeles ja laulda traditsioonilist laulu. Tänased laste- ja noortekoorid toimivad institutsioonidena, kus õpetatakse keelt, kombeid ja seto pärimusmuusikat.

Lisaks muusikalisele ja keelelisele pädevusele peetakse seto kogukonnas kooride liikmeid ka üldiselt headeks pärimuse tundjateks ja “õigeteks” setodeks. Seto leelo mõistjate prestiiži näitab ka see, et Setomaa külade ja organisatsioonide kõrval saavad Seto Kongressil (setode võimuorgan) oma delegaadi esitada ka seto koorid. Seto kooride liikmeid ühendab Seto Leelotarkade Kogu, mille ülesandeks on tagada seto laulupärandi järjepidevus ja koordineerida kooride tegevust. Ajaloolisel Setomaal tegutseb praegu kümmekond seto koori.

Traditsioonilised ja kaasaegsed koorid

1960. aastateni tähendas Setomaal koor küllaltki spontaanseid ühest perekonnast või külast pärit lauljate kooslusi. Kooridel polnud nimesid, neid eristati lihtsalt lauljate elukoha ja päritolu järgi (nt Treski naaseq, Matsuri kuur´, Uusvada meheq), suguvõsa järgi (nt Herrä jago om laululinõ, Anne Vabarna kuur´) või sõnolise järgi (nt Hilana Taarka kuur´). Kooridel polnud kindlat koosseisu, koor tähendas ühe küla või perekonna naisi või mehi, kes olid harjunud koos töö juures, pidudel ja pulmades laulma. Lauluseltskonnaga võisid liituda kõik, kes laulda oskasid ja tahtsid. Samas võis lauluseltskondades peegelduda nii sotsiaalsed suhted kui inimeste päritolu ja positsioon. Kõik ei sobinud alati kokku laulma, näiteks erinevatest piirkondadest pärinevad lauljad ning erinevast soost lauljad sageli koos ei laulnud.

Seoses külaühiskonna muutumisega ning esinemistega väljaspool Setomaad institutsionaliseerusid leelokoorid aegamööda. Spontaanselt koos laulnud ja väheorganiseeritud seltskonnad muudeti kultuuriorganisaatoritele ja ideoloogidele sobivaks ja kindlakujuliseks. Uut tüüpi koorid olid seotud enamasti mingite institutsioonidega (kultuurimajad, rahvamajad, raamatukogud, koolid) ja neil oli juht või juhendaja, kes võis olla nii teiste lauljatega sama taustaga kui ka võõras. Kooride koosseis muutus kindlamaks ja hierarhilisemaks. Uut tüüpi koorid tegid regulaarseid proove ning esinesid sageli ka väljaspool traditsioonilisi laulusituatsioone ja aegu (esinemised paastu ajal jne). Intiimsete ja spontaansete laulusituatsioonide osakaal vähenes ning laulmine muutus rohkem väljapoole suunatuks. Uued koorid pöörasid enam tähelepanu oma riietusele ning esinemisele. 1970.–1980. aastail peeti ilusaks ühtset koorirõivastust, kanti ühtmoodi põlli ja hangiti võimalikult suured ehtekomplektid. Traditsioonilised seto naise riided muutusid esinemiskostüümiks, millega seoses muutus esemete tähendus. Koorides ei peetud enam oluliseks, et lauljad kannaksid seisusekohast riietust: abielunaised hakkasid kandma neidude peakatteid ja vanad naised noore neiu ehteid.
Sellest, millised muutused toimusid seto koorides Nõukogude ajal, saab põhjalikumalt lugeda Andreas Kalkuni koostatud raamatust Leiko. 40 aastat Värska leelokoori.

Tegutsevad koorid

Värskas tegutsevad Leiko, Kuldats´auk, Värska Naiste Leelokoor ja lastekoor Laanõtsirk. Mikitamäel Helmine, Meremäe vallas Hõpõhelmeq ja Meremäe Meheq, Helbi koor, Tsibihärbläseq ja Mokornulga Leelokoor.

Petserimaal tegutseb Koss´olka koor ja lastekoor Tsirgukõsõq.

Kuna tänapäeval elab setosid kõikjal Eestis, tegutsevad koorid ka väljaspool ajaloolise Setomaa piire. Tallinnas on viis seto koori: Sõsarõq, Siidisõsarõq, Õiõ Seto’, Hõpõhõim ja Sorrõseto. Võrus laulavad Helmekaalaq, Tartus meeskoor Liinatsuraq, Põltsamaal Kull´akõsõq ja Põlvas Põlva Seto Seltsi mehed ja naised.

Ka 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses Siberisse emigreerunud setod pole oma laule unustanud ning hetkel tegutseb Siberis Krasnojarski krais Haida külas naiskoor Lill ja lastekoor Kullõrkukk.

Tegevuse lõpetanud koorid

Vana tüüpi koorid kadusid, kui külaühiskond muutus, perekonna ja hõimu tähendus vähenes ning traditsioonilised laulmissituatsioonid (kirmaskid, pulmad, talgud jne) muutusid harvemaks.

Aga ka paljud traditsioonilistest külakooridest välja kasvanud uut moodi koorid on erinevatel põhjustel lõpetanud tegevuse. Kooride lagunemise põhjused on erinevad, need võivad olla koorisisesed (nt lauljate vananemine, heade sõnoliste või killõdõ surm, ebasobiv juhendaja/juht, juhendaja puudumine, kooriliikmete konfliktsed suhted jne) või koorivälimised (küla lagunemine või Vene Föderatsiooni territooriumile jäämine, kooriga seotud institutsiooni kadumine jne).

Seto rahvalaulikud Tartus, 1928. Istuvad Anna Teplenkov, Anastasia Vabarna, Anne Vabarna, Matrjona Suuvere, Irina Suuraid. Seisavad Mihhail Suuvere, Aleksei Uibo, Ivan Vabarna, Ivan Lind. Paulopriit Voolaine. Eesti Kultuurilooline Arhiiv.

Loe lisaks:

Ellermaa, Eve. Kolme koori lugu. Ettekanne leelokonverentsil.

Kalkun, Andreas (toim.) 2004. Leiko. 40 aastat Värska leelokoori. Tartu.

Vaata

Leiko kohta www.setomaa.ee
Kuldats´auga kohta: www.kuldatsauk.ee  ja www.setomaa.ee
Värska Naiste Leelokoori kohta: www.setomaa.ee
Laanõtsirgu kohta: www.setomaa.ee
Helmise kohta: www.setomaa.ee
Hõpõhelmeq  ja Meremäe Meheq kohta: www.rahvakultuur.ee
Helbi koori kohta: www.setomaa.ee
Tsibihärbläseq kohta: www.setomaa.ee
Mokornulga Leelokoori kohta: www.setomaa.ee
Sõsarõq kohta: www.setomaa.ee
Siidisõsarõq kohta: www.setomaa.ee
Õiõ Seto’ kohta: www.setomaa.ee
Hõpõhõimu kohta: www.setomaa.ee
Helmekaalaq kohta: www.setomaa.ee
Liinatsuraq  kohta: liinatsuraq.ee ja www.setomaa.ee
Kull´akõsõq kohta: www.setomaa.ee