Seto laulud

Seto laulude eripära

Seto mitmehäälne laulutraditsioon ehk leelo on rohkem kui tuhande aastase ajalooga mitmehäälne traditsionaalne laul – setode laulmisviis ja kogu laulukultuur laiemalt, mis on sündinud ja säilinud spetsiifilistes ajaloolistes ja sotsiaalsetes oludes. Teksti ja meetrika poolest on tegemist läänemeresoome vanema nn runo- või regilaulu traditsiooni eripärase lokaalvariandiga. Seto laulude poeetika, motiivistik ning värsisüsteem on seotud küll üldisema regilaulutraditsiooniga, kuid on siiski selgelt omanäoline. Setomaal on paljud mujalgi tuntud laulumotiivid ja -tüübid saanud lokaalse kuju ning ka laulude värsimõõdu aluseks olev kaheksasilbiku kõrval leidub selle laiendusi ja muid edasiarendusi.

Esitus ja tähendus

Seto koorilaulule on iseloomulik eeslaulja ja koori vaheldumine: tavaliselt laulab eeslaulja värsi ning koor liitub rea lõpusilpidel eeslauljaga ja kordab sama värssi. Samas leidub ka laule, kus koor kogu värssi ei korda (hähkämine). Koori ja eeslaulja värss on sageli nii muusikaliselt kui tekstiliselt natuke erinev. Teatud lauludes pikendatakse kooripartiis eeslaulja värssi korduste või refräänsõnadega. Teisalt ei pruugi koor näiteks korrata eeslaulja variatsiooni või tekstilist laiendust ning laulab enamasti aeglasemalt kui eeslaulja. Tavaliselt laulab eeslaulja kõnelähedasemalt ning koor kordab värssi meloodilisemalt ja rütmiliselt stabiilsemana.

Esitus sõltus selle kontekstist. Vabas õhus ja suuremas seltskonnas kõlas laul teisiti kui tubaste tööde juures. Teatud laulud pidid kaugele kostma (nt hällülaul, mäehääl) ja neid lauldi tõenäoliselt intensiivsemalt ja valjemalt. Ka meestelaulu juures peeti pingelisuseni intensiivset tooni, kõlavust ja valjust ilusaks. Laulu kontekstist võis sõltuda ka selle sisu: naiste seltskonnas lauldud laulud erinesid segaseltskonnas lauldud lauludest.

Laulus ja itkus võis väljendada asju, mis tavasuhtluses polnud võimalik. Itkemine matustel ja pulmades oli traditsiooni poolt ette kirjutatud rituaalne nutt, millel oli kindel funktsioon. Surnuitk oli kui kommunikatsioon teispoolsusega ning mõrsjaitk andis võimaluse olla kriitiline ja väljendada avalikult oma meeleheidet. Itkužanr on seto traditsioonis seotud sooga, itkesid ainult naised.

Setode laulmine või vaikimine oli traditsiooniliselt seotud kirikukalendriga. Paastude ja pühade tsükkel, aga ka perioodilised talutööd, jagasid aastaringi laulurikkamateks ja lauluvaesemateks perioodideks.

Värsisüsteem ja poeetika

Suuremat osa seto vanema laulu värsimõõdust võib pidada silbilis-rõhulis-vältelise värsisüsteemi (regivärss) kuuluvaks. Siiski on tegeliku ehk lauldava seto laulu värsimõõt küllaltki erinev nn klassikalisest Kalevala-mõõdust (kaheksast silbist koosnevad võrdmõõdulised read). Sageli venitatakse korduste, lisasilpide ja silbi jagamistega meloodia klassikalisest kaheksast silpnoodist pikemaks. Meestelaulus võib lauldava värsi pikkus olla kohati lausa paarkümmend silpi, nt värss läämi nurmõ kündemähe võib laulus kõlada läämi-ks kõnõ küllõ nurmõ mi viil õks künde-ks-kõsõ-mahe, vaie!

Lisaks regivärsi 8-silbilisele (neli rõhulist positsiooni) mudelile võib seto laulude hulgas leida ka regivärsist mõneti erinevaid struktuure (itkud, lastelaulud jne). Uuem seto laul on lõppriimiline või siirdevormiline: selle aluseks on rõhulis-silbiline värsisüsteem.

Seto laulu tekstiline pool esindab selgelt läänemeresoome laulutraditsiooni. Värsse seob algriim ja parallelism, algriimiga seotud sõnapaarid ning parallelismiread toimivad vormelitena, mille abil pannakse kokku uusi tekste ja tuletatakse meelde vanu.

Laulude liigitamise võimalusi

Muusikalisi kriteeriumeid aluseks võttes saab seto vokaalmuusikat jagada ühehäälseks ja mitmehäälseks. Üldiselt on seto laul mitmehäälne, soololaulud on vaid hällilaulud, karjaselaulud, surnuitkud, loitsud, osa lastelauludest.

Eesmärgist lähtuvalt on seto laule võimalik küllaltki erinevalt rühmitada. Liigitus võib põhineda laulu teksti, muusika, värsimõõdu või esituskonteksti mingil aspektil. Rahvalik laulude liigitus põhineb laulu ja selle esituse erinevatel aspektidel ning selline liigitus pole sageli kogu laulukultuuri ühtlaselt kattev. Setod võivad rühmitada oma laule nii teksti (vana laul, pikk laul, ts´ortsilaul), viisi (saja ääl, hällü ääl, hähkämine_2), funktsiooni (sõiduääl, põimulaul, praasnigulaul) kui esitaja (miihilaul, naisilaul, lastõlaul) alusel. Ühtset liigitusalust pole, kuna see pole olnud traditsioonikandja seisukohalt oluline.

Liigitamine värsimõõdu ja teksti põhjal

Värsimõõdu ja teksti järgi jagunevad seto laulud itkudeks, regilaulueelseteks lauludeks, regilauludeks ja uuemateks lauludeks. Seto kultuuri on nimetatud itkukultuuriks, sest nii matustel kui pulmades itkemist on peetud väga oluliseks. Seto itkud on küllaltki laululised (eriti mõrsjaitkud) ning nende poeetika ja muusikaline külg on lähedalt seotud regilauluga. Itkudest tunnevad setod surnuitke, mõrsjaitke, nekrutiitke ja olmeitke. Regilaulueelsed muusikalised žanrid on nt loitsud, hüüded, lugemised, loodushäälendid, osa muinasjuttude lauludest, osa lastelauludest.

Jakob Hurda järgi tundsid setod laulude tekstipõhist kolmikjaotust: vanad laulud (vana’ laulu’), korralaulud (kõrra-laulu’) ja improvisatsioonid (tsorts-laulu’). Termin vana’ laulu’ tähistas lüro-eepilisi laule, kõrralaulu’ lüürikat ning tsorts-laulu’ tähistas nii improvisatsioone kui ka obstsöönseid laule (NB! tasub tähele panna, et Hurda jaoks oli lüürika ja improvisatsioonide piir üsna hägune!).

Teksti teatud tunnuste järgi võib laule jagada lüro-eepilisteks ja lüürilisteks. Jakob Hurt on “Setukeste lauludes” (1904) lüro-eepika jaganud struktuuri poolest liht- ja liitlauludeks ning sisu poolest muinasusulisteks, ristiusulisteks, muinasjutulisteks ja ilujutulisteks lauludeks. Paul Hagu on jaganud seto lüro-eepikat müütilisteks lauludeks, perekonnaballaadideks, lauludeks armastusest, kosjadest, abielust, lauludeks igapäevasest elust ja muinasjutulauludeks.

Liigitamine funktsiooni põhjal

Lüürika omakorda jaguneb funktsiooni järgi töölauludeks ning tavandiga seotud lüürikaks (pulmalaulud, kalendritähtpäevade laulud) ja tavandiväliseks lüürikaks (üldised peolaulud, improvisatsioonid). Lüürikat on võimalik paigutada erinevatesse temaatilistesse rühmadesse (laulud ühiskondlikest suhetest, noorte omavahelised suhted jne) mida rahvalaulude väljaandjad sageli ongi teinud.

Seto pulm oli laulu- ja itkupulm, st laulmine saatis ja juhatas sisse rituaale ja tegevusi. Rahvapäraselt on liigitatud pulmalaule viisi või funktsiooni järgi ning nimetused võivad olla kirjeldavad (lavva takka laulmine, saadi ääl), seotud refräänsõnaga (kaaskõlõminõ) või spetsiaalsele laululiigile viitavad (mõrsjaikk, hähkämine).

Kalendritähtpäevade laulud olid seotud õigeusupühadega (lihavõttõ hällülaul, urbõpäävä tsõõtaminõ, jaanilaul, maaselitsa kul´atamisõ laul) sageli olid pühadega seotud ka mitmed laulumängud ja mängulaulud (talsipühi ilo).

Funktsiooni ja esitajate järgi jaotatakse seto laule naiste-, meeste- ja lastelauludeks. Temaatiliselt võib veel eristada poiste- ja meestelaule ning neidude ja naistelaule. Meeste- või naistelauluks liigitamine viitab enamasti nii mingile muusikalisele kui mõnikord ka tekstilisele või stiililisele eripärale.

Leiko leelopäeval. Liina Lind, Eve Kapten, Lidia Lind, Maime Kapten, Jevgenia Sui, Marta Luigelaht, Aleksandra Hade, Maria Raudla jt. Värska, 1983. Eesti Rahvaluule Arhiiv

Loe lisaks:

Hagu, Paul 1980. Eitav parallelism regivärsi stiilivõttena. – Eesti rahvaluule žanriprobleemid. TRÜ Toimetised, 528,  49-68.

Hagu, Paul 1995. Poeesia eksam: Setu mõrsjaitkudest kõrvutuses läänemeresoomlaste põhjapoolsema itkutraditsiooniga.Akadeemia, 7/11, 2262-2288.

Kuutma, Kristin 2005. Pärimuskultuurist kultuurisümboliks. Saami etnograafia ja seto eepose loomislugu. EKLA töid kirjandusest ja kultuuriloost, 3. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum.

Rüütel, Ingrid 1999. Setu rahvalaulu kihistused ja etnokultuuriline taust. In Keel ja Kirjandus 1. 33–52.

Tampere, Herbert 1934. Eeslaulja ja koor setu rahvalaulude ettekandmisel.Eesti Rahva Muuseumi Aastaraamat 9/10. Tartu, 49-4.

Sarv, Vaike 2000.  Setu itkukultuur. Ars Musicae Popularis 14. Tartu-Tampere.

Hurt, Jakob 1904. Setukeste laulud II ja III, www.folklore.ee